Kui eelmisel aastal selgus 2017. aasta EGEA aastakongressi korraldaja, siis kindlasti tekitas enim elevust sihtkoht, milleks valiti Lõuna-Poolas asuv pisike linn nimega Szczyrk. 30 aasta möödumist üleeuroopalise organisatsiooni EGEA loomisest ei plaanitud ilmaasjata tähistada Poolas. Nimelt lõid Varssavi, Utrechti ja Barcelona tudengid 1987. a ühingu, et ühendada geograafiateadmisi üle Euroopa. Õnn organiseerida kongressi oli seetõttu EGEA Varssavil (kui ühena loojatest) ja EGEA Krakowil (kuna üksi nii suurejoonelist kongressi on keeruline korraldada). Ülesanne polnud lihtne, kuna rekordarvulisel kongressil tuli vastu võtta umbes 260 osalejat 29st riigist ja 80st linnast.
EGEA-Tartu liikmetest olid kohal Marie Johanna, Kaisa, Mari-Ann ja Merli, kuigi soovijaid oleks rohkemgi olnud. Kongress leidis aset 11. – 17. septembril. Et osalejaid paremini integreerida, korraldati Szczyrki jõudmiseks reisivõistlus. Kõik pidi toimuma spontaanselt, ette midagi planeerida ei tohtinud. Võistlejad said kokku Krakowis ja Katowices, kus moodustati võimalikult eripalgelised tiimid, st igast riigist ja entity-st üks osaleja. Kongressi korraldajad andsid tiimidele juhendid ning 2,5 h aega, et Szczyrki kohale jõuda. Teekonnal tuli koguda võimalikult palju punkte, kasutades eri transpordiliike, tehes endast igas peatuspaigas pilt või video ning osutades ümbruses nõutud objektidele (viimased olid antud juhendis poola keeles).
Marie: “Alustasin oma teekonda Krakowist, kus sain endale tiimikaaslasteks kolm zürichlast. Otsustasime minna bussi peale, et linnast välja jõudes hääletama asuda. Juhtus aga nii, et peale meie oli Krakowis veel 50+ egealast ning me kõik tahtsime sama bussi peale minna. Enamik sinna ka mahtus. Kuid teeolud olid kehvad ja meie 2,5 tundi reisiaega sai kiiresti täis. Peale selle läks buss poole tee peal katki, nii et pidime kambakesi asendusbussi ootama. Võtsime tiimiga vastu ühise otsuse, et ei jätka reisivõistlusega.”
Kui Merli ja Kaisa võistluspaika jõudsid, oli kell juba nii palju, et polnud ühtegi tiimiliiget enam juurde võtta, seega kulges teekond kahekesi. Polnud sugugi lihtne logistikat paika saada, kuid pärast pikka uurimist, küsimist ja bussis-rongis loksumist jõudsime kohale. Preemiaks veel kilomeetri jagu vihmasajus kõndimist mäkke, millesarnaseid Eestis ei leia. Pärast avamistseremooniat said kõik ennast hotellitubadesse sisse sättida ja õhtuseks cultural fairiks valmistuda. Kõik riigid olid välja otsinud oma maa traditsioonilised toidud ja joogid ning kogu õhtu vältel sai käia lauast lauda ning neid mekkida (Kaisa elutarkus: “Ära kunagi joo juustufondüü peale Minttut, see on katastroof.”). Samuti saime kinnitust sellele, et välismaalased armastavad Kalevi valget šokolaadi mustikatükkidega.
Järgmisel päeval oli põhirõhk üldkoosoleku esimesel sessioonil, mil vaadati üle ettepanekud põhikirja muudatuste tegemiseks. Seejärel oli võimalik osa võtta teadussümpoosiumist ning kuulata egealaste teadustöösid mobiilpositsioneerimisest kaugseireni. Õhtu naelaks oli teemapidu “30 years back“, kus mõni oli platsis eriti vahva kostüümiga. Lisaks sai laulda parimate hittide järgi karaokes.
Kolmas päev pühendati teadusekskursioonidele, toimusid väljasõidud erinevatesse paikadesse. Merli ja Mari-Ann käisid vaatamas Katowice linna. Marie käis uurimas, kuidas kohalikud Katowice vana kaevanduslinnaosa, Nikiszowieci, uuendavad. Veel 10 aastat tagasi ei julgetud pimedas Nikiszowiec’i tänavatel käia: lokkas kuritegevus ja elanikud olid vaesemapoolsed. Nüüd on tegu kiirelt nooreneva piirkonnaga, mis Tripadvisori andmetel on number üks koht, mida Katowices külastada! Peale ekskursiooni ja muuseumikülastuse sai kätt proovida ka kohalike kartulikäkkide kluski śląskie valmistamises. Kaisa külastas Gliwice erinevaid tööstuspiirkondi, mida tahetakse linnarahvale tagasi anda.
Õhtuprogramm pühendati korraldajamaale, külalisi kostitati Poola traditsiooniliste toitudega ja näidati ka laulu-ja tantsuoskust.
Neljandat päeva alustati taas üldkoosolekuga, seekord oli teemaks raha. Anti aru möödunud EGEA-aasta kuludest ja tuludest. Päeva teises pooles toimusid töötoad, kus arutleti ekskursioonide teemadel, tehti postreid ja räägiti mõtetest põhjalikumalt. Kohustuslikuks päevakorra osaks oli samuti regionaalsed koosolekud. Meie võtsime osa loomulikult North&Baltic regiooni koosolekust ja kuulsime ülevaadet möödunud aastast ja tutvustati eesootavaid üritusi. Õhtu naelaks oli kahtlemata support fund auction, mida korraldati esimest korda. Tegu oli osalejatelt-osalejatele loterii ja oksjoniga. Nimelt võis igaüks kaasa tuua midagi huvitavat. Marie võttis kaasa tükikese Eestit põlevkivi ja fosforiidi näol, mille õnnelikuks omanikuks sai Horvaatia tüdruk. Kui loteriipileti hind oli 1€, siis oksjoni kulgu ei osanud ilmselt keegi ette ennustada. Nimelt müüdi seal esemeid ulmeliste summade eest. Purk Soome murakamoosi – 65€! Kõige kallim ost oli mystery box, mis lunastati 117€ eest. Kokku koguti üle 1500€, mis kanti EGEA support fundi, kust saavad toetust taotleda kõik egealased üritustel osalemiseks!
Viies päev möödus seminaride/töötubade all, esitleti ekskursioonide teaduslikke ettekandeid ja sai jälgida professionaalide paneeldebatti. Kätte oli ka jõudnud kongressi tippsündmus ehk sünnipäevapidu a.k.a “30 years of EGEA Gala Dinner”. Sel õhtul said kõik panna selga parimad riided ja tunda tõeliselt pidulikku õhkkonda. Kohal oli isegi üks EGEA asutajatest isiklikult!
Kongressi kuues päev oli mõeldud puhkamiseks, teisisõnu oli see recreational excursion day ehk virgestavate ekskursioonide päev. Erinevalt teaduslikest ekskursioonidest ei pidanud nendel väljasõitudel ajusid ragistama. Valida sai mitmete matkade ja mäevallutuste kui ka õlletehase külastuse vahel. Marie käis jalgratta- ja kanuumatkal. See oli eelregistreerimiste põhjal kõige populaarsem ekskursioon – kokku 160 soovijat, kuid kohti oli vaid 35. Kuna päev oli sombune ja vihmane, loobusid paljud sellele väljasõidule tulemast ning lõpuks osales inimesi 20 ringis. Kaisa seevastu jäi tõbiseks ning loobus oma esialgsest matkast ning läks selle asemel Pszczyna lossi, mis osutus vägagi vingeks kogemuseks. Tegemist on jahilossiga, mistõttu olid igal pool seintel sarved ja nahad (NB! pole vegansõbralik!). Põnevamaks tegi lossi ka teadmine, et tegu oli olulise kohaga, kus näiteks esimese maailmasõja ajal keiser Wilhelm II sõjaplaane pidas. Merli valikuks sai Babia Gora mäetipp (1725 m) Poola ja Slovakkia piiril, kus pidid meid ees ootama maalilised vaated. Kahjuks ei vedanud ilmaga ja vaevarikka matka järel olime kui siilid udus. Aga rännak oli vägev, polnud palju neid, kes hommikul 6.50 valmis startima olid.
Õhtu naelaks oli kindlasti kolmas ja viimane üldkoosolek, kus vahetati välja praegune juhatus ning regioonide kontaktisikud. Samuti hääletati järgmise aastakongressi korraldaja poolt. Kandidaatideks olid Helsinki ja Zagreb ning viimane võitis ülekaalukalt ehk Annual Congress 2018 toimub Aadria mere rannikul! Õhtu möödus viimast korda pidutsedes, loomulikult ei puudunud ka legendaarne BDC. Seitsmenda päeva varahommik möödus juba lahkumiste tähe all. Oli ka neidki pidutsejaid, kes sel ajal veel mingil arusaamatul põhjusel koridoris trompetit mängisid, kui Kaisa ja Merli oma pakitud kohvritega vihmasajus tagasi Eesti poole teele asusid.
Järgmise kongressini või nagu egealased ütlevad: “See you somewhere in Europe!”
#AContheAdriaticSea