Ööd on siin mustad. Nii on alati olnud. Ja seetõttu on meie esivanemad juba aastasadu pirruvalgel jutustanud lugusid kodukäijatest, libahuntidest ja maa-alustest. On jutustanud, ja uskunud ka.
Rahvapärimuslikud tegelased pole olnud üksnes väljamõeldised. Tihti olid nende taga reaalsed ohud ja nähtused, millele tollal nime ega põhjust öelda ei osatud. Küll aga osati välja pakkuda abinõusid. Ja kui asi aitab, siis äkki polegi sellel nii palju vahet, kas näiteks küüslauk on antiseptilise toimega või peletab see kurje vaime.
Seekordne Baltic Weekend oli järjekorras üheksas ning teema oli ajendatud just eesti rahvapärimusest, -meditsiinist ja maalähedasest eluviisist. Selleks kogunesime 16. augustil Soontaga järve äärde. Matkasime, ujusime, saunatasime, korjasime seeni ja marju, uurisime taimetarkusi, tantsisime ja laulsime, tegime käsitööd, kokkasime puupliidil ning tutvusime lähedalasuva metsauurimisjaamaga. Seda kõike õdusas metsamajakeses – kaugel elektrist, tsivilisatsioonist ja WIFIst. Päevad lõppesid hubaste lõkkeõhtutega, õhustikule sobivalt täiskuu all ning ümbritsetuna peale valguvast järveudust.
Geograafidele omaselt alustasime matkaga. Meie teekond viis Pikasillalt Soontagale ja kulges läbi kaunite metsade.
![\\\\\\\"\\\\\\\"](\\\\\\\"https://www.egea.ee/wordpress/wp-content/uploads/2019/08/IMG_0434_vaike.jpg\\\\\\\")
Vanapaganat teeristil me ei näinud, küll aga ristus meie tee rästikuga.
Üks üksildane üksiklane üksildases üksilduses. Söögiks korjasime siiski kukeseeni.
Kui vanasti tuli metsahaldjatele andide eest ohverdada, siis meie korjasime vastutasuks hoopis loodusesse vedelema jäetud prügi. Ehk on nüüd haldjatel taas kergem hingata ja rohkem ruumi samblavaibal tantsu lüüa.
Otse loomulikult on metsad asendamatud ka tänapäeval. Sellest, kuidas need võimaldavad ülal hoida elu sellisena, nagu meie seda tunneme, ja millistel viisidel nende mõju uurida saab, käisid meile rääkimas Tartu ülikooli geograafid Kaido Soosaar ja Thomas Schindler. Pildil demonstreerib Liza mullast ja alustaimestikust erituvate gaaside kogumist mõõtekolbi. Vaadata oli muudki põnevat, sealhulgas dendromeetrit, varisekogujat ning uurimisjaama torni tipus paiknevaid seadmeid.
Õhtud möödusid lõkke ääres elava muusika saatel eesti rahvatantse õppides ning õdusas õhkkonnas juttu puhudes. Muidugi ei puudunud ka saun ja karastav järvevesi.
Teiste toimetuste vahel lasime näppudel käia ja punusime käepaelu, meisterdasime kodumaiseid unenäopüüdjaid ning muid kaunistusi.
Täname ürituse sponsoreid Loodusvägi, Vöner ja Andre Farm kõhutäite ning Kaido Soosaart ja Thomas Schindlerit põneva ringkäigu eest! Rahvusvahelise ürituse sarja teatepulk läheb järgmisel aastal üle Leedu kätte. Kindlasti ootab meid taas ees palju põnevat!