Teksti ja piltide autor on Kaisa Laur.
Alljärgnev tekst on subjektiivne ja poliitiliselt ebakorrektne.
14-20.03.2017 viibisid viis meie egealast – Ago, Marie, Gettel, Madli ja Kaisa – Kaliningradis.
Venemaaga asjade ajamine on keeruline. Kuna bürokraatiamasina rattad käisid aeglaselt ringi, juhtus nii, et saime oma viisakutsed kätte kümme päeva enne minekut. Et viisakeskus nädalavahetuseti ei tööta, läks asjaajamine lõpuks nii kiireks, et saime oma reisidokumendid kätte vaevu tund aega enne bussi väljumist. Teekond Tartust Kaliningradi kulges läbi Riia, kus me tegime lühikese tunniajase linnapeatuse, mis oli sissejuhatuseks kõikidele nendele kilomeetritele, mida me reisi ajal maha kõndisime. Bussisõit ise kulges suhteliselt sündmustevaeselt, piiri saime ületatud kõigest tunniga, mistõttu saabusime Kaliningradi hommikul kell pool seitse, üle poole tunni varem kui plaanitud. Meid võtsid vastu kolm kohaliku EGEA liiget: Julia, Kristina ja Artur, kes viisid meid meie ööbimiskohta, kus ootas meid pannkooke küpsetav Marina. Olles öö läbi bussis loksunud, on raske soovida paremat vastuvõttu.
Meie ööbimiskohaks oli magistrite ühikas. Tuleb välja, et Venemaal on baka- ja makatudengite elukohad eraldi. Magistrantidele mõeldud elukohad (vähemalt see, kus meie viibisime) on igati tipp-topp. Elatakse kahekesi võrdlemisi suures toas, igale toale eraldi vannituba ja suur köök. Bakatudengid seevastu elavad kehvemates tingimustes, mis kirjelduste järgi meenutab vana head Mordorit.
Saime terve nädala jooksul tunda ehtsat vene armastust ja hoolitsust, mis kohati tundus lausa veider. Nimelt ei elanud kohaliku EGEA liikmed meiega, vaid enda ühikas, mistõttu tuli Marina igal hommikul kell kaheksa spetsiaalselt selleks, et süüa teha. Samuti ei einestanud nad kunagi meiega koos. Üldiselt võib öelda, et keskkond oli väga kontrollitud ja meid üksi kuskile minna ei lastud.
Eelnev lõik võib tunduda veidi veider ja negatiivse alatooniga, kuid palun ärge mõistke mind valesti. Võin julgelt väita, et Kaliningradis käik oli mu elu üks parimaid reise. Mitte selle pärast, et me oleks teab mis erilisi maailmaimesid või ahhetama panevaid paiku näinud, vaid just seetõttu, et saime omal nahal tunda kohalikku kultuuri. Tegu oli küll selgelt turismikülastusega, mistõttu me päris kohalike kombel ei elanud, kuid siiski oli see sada korda etem, kui mingis hotellis basseini ääres lösutamine. Minu jaoks oli see reis üsna lähedane sellele, millline ideaalne turism peaks olema. Moraal: korraldage rohkem EGEA vahetusi.
Kaliningradi minek tekitas minus mõnes mõttes kahetisi tundeid. On ju Kaliningrad kui selline eksisteerinud vaevu 70 aastat. Enne seda oli tegu Ida-Preisimaa pealinnaga, mis kandis nime Köningsberg. Ajalooliselt elasid piirkonnas preislased, kes 17. sajandiks assimileeriti sakslaste hulka. 1944. aastal pommitasid Briti õhuväed linna sisuliselt maatasa, aasta hiljem läks see Nõukogude Liidu koosseisu, kus see 1946. aastal Mikhail Kalinini auks ümber nimetati. Kusjuures nimetatud isik pole kunagi piirkonda külastanud. Seejärel sunniti saksa elanikkond regioonist lahkuma ja asendati Nõukogude Liidu kodanikega, kes olid peamiselt pärit Valgevenest, Baltimaadest, Ukrainast ja Venemaalt, muidugi muudeti ametlik keel vene keeleks. Sarnaselt Tartuga oli Kaliningrad suletud linn, mis avanes välismaailmale alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Tegelikult on praegugi tegu olulise militaartsooniga Venemaal, kus liikumine on mõnevõrra piiratud. Näiteks ei lubatud meile näidata ülikoolihooneid, kas või selle pärast, et me ei saaks teada, kus pommivarjendid on jne.
Arvestades seda, kui noor on Kaliningrad võrreldes ajaloolise Köningsbergiga, mille ajalugu arvestatakse alates aastast 1255, tekkis muidugi küsimus piirkonna kultuuriruumi ja olemuse kohta, et kas tegu on Venemaale kuuluva tuntavalt saksa alaga või midagi muud. Võib siiski öelda, et kaua mul selle üle juurelda ei tulnud. Juba esimestest sealveedetud hetkedest oli selge, et tegu on siiski Venemaaga. Küll läänelikuma, aga siiski Venemaaga. Mis pani järele mõtlema meie enda ajaloo ja kultuuri peale. Me oleme ikka kuratlikult õnnelikud, et meil on siin enda pisitilluke rahvusriik, kus me saame vabalt eesti keeles rääkida. Kahjuks ei oska me öelda, milline on Kaliningrad võrreldes ülejäänud Venemaaga, kuid võib arvata, et seda väärtustatakse kui läänes asuvat linna. Päris mitmed kohalikud tudengid, kellega me rääkisime, tõid Kaliningradi kolimise põhjuseks välja just selle, et linn asub läänes, teiste Euroopa riikide keskel. Sellegipoolest on reisimine viisade ja paberimajanduse tõttu neile üsna keeruline, samuti tuleb „suurele Venemaale“ minekuks läbida Leedu koridor. Väidetavalt on see tavaline, et kui inimesel pole „suurel Venemaal“ sugulasi või tuttavaid, võib vabalt juhtuda nii, et ta oma eluajal sinna jalga ei tõsta.
Kaliningradis viibides sattusime kogemata peaaegu peale sellele, kuidas tähistati teatud paari aasta tagust Euroopa pinnal toimunud veidi vastuolulist sündmust, kus muuhulgas mängisid üsna suurt rolli tundmata päritolu rohekad mehikesed. Nimelt olime giidituuril nn Vabaduse väljakul, kuhu pandi mingisugust välitelki üles. Uurimise peale, et mis toimuma hakkab, ei osanud kohalikud midagi kosta. Järgmisel hommikul taaskord väljakut ületades seisid tänava ääres soomukid, millega inimesed pilte tegid. Selle üle, kas kohalikud egealased läksid ähmi täis või võtsid asja irooniaga, me tagantjärele kokkuleppele ei jõudnud. Möödudes eelneval päeval püstitatud telgist, nägime, et nüüd oli selle tagaseinale ilmunud hiiglaslik slogan, mille sõnum oli „ühtne rahvus, üks riik“.
Külaskäik Kaliningradi oli täis organiseeritud kõikvõimalikke tegevusi, mille intensiivsus meenutas põhikooliaegseid klassiekskursioone. Igasse päeva pidi kindlasti kuuluma vähemalt üks muuseumikülastus, olgu tegu suuremate ja uhkemate merevaigu- või okeaonoloogiamuuseumitega või pisemate veidi segase kontseptsiooniga majakestega keset metsa.
Kuna Kaliningrad on suur merevaigutootja, läksime esimesel päeval otse loomulikult merevaigumuuseumisse, kus kõikvõimalike žedöövrite hulgas oli ka Lenini nimelise laeva makett (mille peal oli helikopter!), merevaiku talletunud sisalik ja legendaarse merevaigutoa seinapaneeli makett. Osade allikate väitel paiknes sõja ajal osa legendaarsest merevaigutoast Köningsbergi lossis, enne kui see teadmata kadus.
Okeanoloogia on Kaliningradis au sees. Ka Kanti nimelise ülikooli geograafiatudengitel on võimalus spetsialiseeruda kas poliitilisele geograafiale või okeanoloogiale. Seal asub kuulus uurimisalus Vityaz, millega mõõdeti 1957. aastal Mariaani süvikut.
Muuhulgas käisime ka allveelaeval, mis kahjuks või õnneks kunagi lahingutegevuses ei osalenud. Giidiks seal oli igati rõõmsameelne, sõbralik ja igati vanaisaliku olekuga härra, kes oli tollel laeval ise kunagi teeninud. Demograafilisest aspektist väärib mainimist see, et kui Eestis giidinduses vanemaid mehi pigem ei kohta, siis seal oli see tavaline.
Дом Советов
Kunagi oli selle maja kohal Köningsbergi loss. Seitsmekümnendatel hakati sinna ehitama maja, millest pidi saama Kaliningradi oblasti keskne administratsioonhoone. Paraku sai Nõukogude aeg otsa, mistõttu jäi maja tühjalt seisma. Kui 2005. aastal tähistati Kaliningradi/Köningsbergi 750. aastapäeva, mille tähistamisel osales ka härra Putin isiklikult, värviti maja helesiniseks, pandi ette aknad ja katuselt lasti õhku suurem kogus ilutulestikku. Kuigi brutalistlikku maja peetakse üsna koledaks, on see siiski üsna populaarne (võib-olla veidi ebaseaduslik) külastuskoht, kus noored armastavad hea vaate tõttu näiteks valentinipäeva tähistada. Selleks tuleb poetada valvurile suurusjärgus 200 rubla ja loota, et sa vahele ei jää.
Köningsberg oli linn, kust kuulus filosoof Immanuel Kant eluajal oma jalga välja ei tõstnud. Seal ta sündis, elas ja suri. Otseloomulikult võib näha Kaliningradis Kanti hauda, ka meie võõrustajate ülikool kannab tema nime. Kanti haua juures saime ka geopeitust mängida.
Kaliningradis on palju hulkuivaid koeri. Üldiselt on kutsad vaktsineeritud-steriliseeritud-kastreeritud ja kõrvadest sildistatud nagu väiksed vasikad. Samas tuleb tõdeda, et küllap nad elavad täitsa mõnusat elu, sest kõik koerad, keda me nägime, olid täitsa ümarad, läikiva karvaga ja lustlikud. Üldiselt on kutsad väga sõbralikud ja usaldavad. Kui neile vähegi tähelepanu pöörata, viskavad enamik neist selili maha, et sa neid kõhu pealt sügaksid. Inimesed neist eriti välja ei tee, vihmase ilmaga pikutasid nii mõnedki kutsad südamerahuga rongijaamas. Kui me seitsme tunni möödudes jaama tagasi läksime, polnud nad oma asukohta muutnud. Muidugi on nad meisterlikud toidulunijad ja niisama kleepekad, kes sind naljalt maha jätta ei taha. Nii saime meiegi ühel õhtul koju jalutades kolmeliikmelise koertest ekipaaži, kes meid truult linnast ühika ukseni saatsid.
Bussisõit Kaliningradis on omamoodi kogemus. Igasuguste moodsate süsteemide asemel on otsustatud jääda truuks vanadele lollikindlatele meetoditele, mis tähendab seda, et iga bussi peal on üks keskealine naine, kelle töö on müüa pileteid. Sõiduõiguse saab lunastada 20 rubla eest. Umbes pooleteist sentimeetri laiused piletid on keeratud rullidesse, mida müüja kannab kummidega kinnitatult enda sõrmede ümber, aasides pidevalt mööda bussi ringi, veendudes, et kõik ikka reeglitele kohaselt piletid lunastavad. Muuseas mingit vormiriietust neil pole. Lisaks bussidele sõitsid Kaliningradis ringi ka trollid ja trammid, mis mis meenutasid kunagisi Tallinna omi.
Aastal 2018 peetakse FIFA World Cupi raames Kaliningradis neli mängu. Seetõttu ehitatakse sinna uut staadiumit, samuti avastasime sündmusele pühendatud kaevuluugid. Käima on lükatud suur vabatahtlike programm, mida veab üks Lätist pärit naisterahvas. Vabatahtlikke on kokku tuhandeid, sh ka meie võõrustaja. Vabatahtlikud hoiavad tugevalt kokku, väidetavalt on tegu nagu suure perega.
Viimased kaks päeva viisid meid Kaliningradi linnast välja Svetlogorskisse ja Kura säärele, mis on populaarsed turistikad.
Külastasime ka kohta, mida tuntakse ka tantsiva metsa all, kus puud on veidralt krussis. Väidetav põhjus on selles, et kahjurid hävitavad puude tipud ära, mistõttu see peab kasvusuunda muutma. Pildil olev aasakujuline puu on eriti populaarne vastabiellunute seas, kellele meeldib sealt läbi ronida. Et kaitsealusele loodusele mitte liiga teha, on puu nüüd kaitstud võrega.
Kohtasime ka luiki, kellele väga meeldis inimeste saapaninasid maitsta.
Samuti leidsime kassidele pühendatud ausamba.
Gettel:
“Kaliningrad oli mu esimene külastuskäik Venemaale ja väga tore oli kandiga tutvuda kohalike juhendamisel. Päevad olid hommikust õhtuni täis igasugu tegevusi ning sammulugeja lubas pärast viit päeva seal nädalaks ajaks puhkuse võtta. Mu jaoks kõige huvitavam oli allveelaeva külastus, sest giid rääkis lugusid, kuidas ta koges elu koos 80 mehega vee all ja kuidas seal tähtsamad mehhanismid töötavad. Väga meeldis ka päev looduses ehk väljasõit Kura säärele. Suure üllatuse valmistas mulle kohalike organiseeritus ja hea meel, et Kaliningradil on euroopalik taust. Lisaks veel kõik need hulkuvad koerad. Sellega seoses on huvitav lugu ka – ootasime bussijaamas bussi, et sõita kesklinna teiste kohalike egealastega kohtuma. Bussipeatuses oli üks armas koer ja ma paitasin teda, enne kui hüppasime bussile. Tunde hiljem kesklinnas, kui hakkasime kohtumiselt kodu poole minema, oli see sama koer meid üles leidnud ja ootas maja ees! Kuidas tal see õnnestus!? Minu süda sulas igatahes!“
Ago:
„Tagantjärele, minu esimene kokkupuude Kaliningradiga ei olnud just kõige sõbralikum. Kell oli värskelt saanud kuus ja olles äsja ärganud, ei omanud ma unesegasena veel täit arusaama sellest, kus ma olen ja mis mu ümber toimub. Kui mu pea mõneti selginenud oli (“ahhjaa, siin me siis oleme”) ajasin ma dressipluusist kokkumätserdatud padjahakatise omale selga. Buss vuras veel enne lõpp-peatusesse jõudmist näiliselt sihitult järgmised pool tundi linna vahel ringi. Mu väljapuhkamatusest apaatsale pilgule avanes vaade millestki tuulisest, märjast ja kergelt tolmusest. Ja sellele kõigele said mu hilisemad kogemused ka hulgaliselt tõendusmaterjali. Aga liinibussides ringisibavad kontrolörid (kel kuidagi õnnestub kõigile keset sõitu pilet müüa), hämmastavalt püüdlikud ja hoolivad kohalikud ja tudengid, vastuoluline ajalugu (ning reaalsus) tõestasid, et Kaliningrad on nii mõndagi enamat: linn, mille elanikud on oma kodukohaga tugevamini seotud kui meie oma nutiseadmetega. Nii et kokkuvõtteks – ägedad tutvused, põnevad teadmised, väikesed seiklused ja pannkoogid ploomimoosiga – vahetus pakkus mulle elamusi ja mõtteainet pikemaks ajaks.“
Marie:
“Kaliningrad meenutas mulle veidi Narvat – kunagisest ajaloolisest linnast on alles jäänud umbes neli maja ja munakiviteed. Tegu oli omapärase kohaga, mis osalt meenutas Euroopat, samas oli tuntavalt Vene hingega. Mitmed “suurelt Venemaalt” pärit kohalikud, kellega me rääkisime, ütlesid, et Kaliningradi elanikud on tuntavalt rahulikumad ja vähem temperamentsed kui riigi teistes osades. Nende vaoshoitust ja sõbralikkust tundsime ka meie. Huvitav asjaolu kogu Kaliningradi oblasti kohta on ka see, et erinevalt paljudest teistest kohtadest domineerib sealses turisminduses saksa, mitte inglise keel.”
Madli:
„Tegemist oli minu kolmanda EGEA vahetusega. Igaüks neist on olnud erinev, kuid kõik omamoodi toredad ja silmi avardavad. Õnneks on mul vedanud reisikaaslastega – seekordne reis Kaliningradi oli väga meeleolukas ning nalja sai palju. Mulle meie sisukas programm meeldis – saime näha väga palju erinevaid Kaliningradi ja ümbruse vaatamisväärsusi ning tutvuda veidi koha ajalooga.“
Kaliningradlastega kohtume juba varsti! Nimelt on nad meil külas 9-15.04.2017. Seniks aga veel üks väga märg grupipilt. Vasakult: Madli, Ago, Gettel, Julia, Artur, Kristina, Marie, Kaisa.
