Mis värvi on kameeleonid? Lühike vastus on, et see sõltub. Sama vastuse saab anda ka küsimusele, mida iga geograafiatudeng loendamatul hulgal kordadel kuulnud on: “Oota, mida geograafid üldse teevad?” Kuid mõlemale küsimusele saab vastata ka põnevamalt ja tunduvalt sisukamalt.
12.-18. novembril toimus geograafianädal. Kuigi suurel osal aastast on geograafia kameeleoni kombel osav keskkonda sulanduma ja seoses sellega ehk ka veidi märkamatu, siis just tollel lühikesel ajal pööratakse enam avalikkuse tähelepanu sellele, et paljude teada-tuntud elukutsete (linnaplaneerijad, kartograafid, hüdroloogid, meteoroloogid, arengunõunikud ja paljud teised) taga on üks ja sama loom – geograaf. Tähistamaks geograafinädalat korraldasime EGEA-Tartu ridades mitu üritust – kaardistustalgud, reisiklubi, veebiviktoriini – ja võtsime osa GIS-päevast. Siinkohal teeme väikese ülevaate sellest, mis toimus, kuidas meil läks ja muuhulgas saate lugeda sellegi kohta, et mis asi see geograafia ikkagi on. Ja hästi natuke kameeleonite kohta ka.
Aga kõigepealt, meie tegevustest. Geograafianädalale hoo sisse andmiseks tegelesime geograafide armastatuima töövahendiga: kaartidega.
Kuigi meie jaoks on Google Maps ja erinevad navigatsiooniseadmed muutunud igapäevasteks vahenditeks, siis suurel osal maailmast puuduvad veel täpsed kaardid. See teeb mitmed piirkonnad looduskatastroofide suhtes eriti haavatavaks, sest kaartideta puudub info nii abivajajate paiknemise kui ka näiteks teedevõrgu kohta. Et võimaldada ohu korral kiirem teavitus- ja evakuatsiooniprotsess ning abi andmine, on algatatud Missing Maps projekt, millest saavad osa võtta kõik vabatahtlikud. Panime EGEA-Tartu poolt jõud kokku, kutsusime inimesi ka väljastpoolt ja asusime koos satelliitpiltidelt objekte kaardile kandma. Rahvusvaheliselt kutsutakse taolist organiseeritud kaardistusüritust mapathoniks, selle eestikeelseks vasteks pakkusime välja kaardistustalgud. Kaardistatavaks piirkonnaks valisime Ayeyarwady jõe delta Mianmaris. Ala ise on tohutu, selle kaardistamine võtab (ja on võtnud) aastaid, kuid ehk on abiks ka võrdlemisi väike tükk, mille me ühe õhtuga valmis jõudsime. Igatahes oli tegu põneva ja väärtusliku kogemusega kõigile osalejatele ja loodetavasti kordame üritust ka järgmisel aastal.
Tehnika arenguga on kaasas käinud ka kaardid. Kindlasti on veel vara atlastele hingekella lüüa, kuid hoopis enam kasutatakse tänapäeval arvutikaarte. Oleme harjunud nende interaktiivsete võimalustega – kaardid arvutavad meile lühima teekonna, otsivad huvipakkuvaid objekte, näitavad ummikuid, lühidalt – võimaluste hulk on vaat et loendamatu. Lisaks planeeritakse inimeste liikumiste alusel transporti või otsitakse loomade GPS-radade põhjal sobivaimaid asukohti ökoduktidele. Kõige sellega ning palju muuga tegeleb geoinformaatika, üks kolmest peamisest geograafia allharust inim- ja loodusgeograafia kõrval.
15. novembril tähistati rahvusvahelist GIS-päeva ning selle raames toimus Rahvusraamatukogus geograafia ja geoinfosüsteemide teabepäev. Tartu ülikooli geograafe esindasid tudengid Ago, Patrick, Maria ja Hanna-Ingrid ning geoinformaatikaprofessor Tõnu Oja. Sel korral sai geograafiaosakonna laua juures uudistada geoinformaatika magistritöödena valminud lennundusteemalisi kaarte ning vaadata ekraanil jooksvaid animatsioone inimeste liikumistest ruumis. Külalistel oli võimalus panna end proovile ka digimises (ehk ortofotodelt objektide, näiteks teede, majade kaardile kandmisega): 10 minuti jooksul tuli võimalikult täpselt digida näite järgi üks väike ala. Kätt sai proovida ka I kursuse tudeng Hanna-Ingrid, kelle jaoks oli see samuti esmakordne kogemus. Lisaks neile tegevustele tutvustasime huvilistele geograafia eriala ning jagasime oma seniseid kogemusi geograafia õppimisest ja korraldasime kõigile külalistele väikese viktoriini. Kuigi GIS-päev toimub Tallinnas ja seoses sellega tuli sõitma hakata juba kella viiest hommikul ning õhtul ootas veel ees pikk kodutee, siis võib kindlalt väita, et üritus ise oli seda täiesti väärt.
Reisiklubid on üks traditsioonilisematest EGEA-Tartu üritustest. Niisiis ei saanud me geograafianädalat mööda lasta ka selleta. Viimastel aastatel oleme kuulnud kõrbematkadest ja seiklustest Kaug-Idas kuni rattatuurideni läbi kogu Euroopa. Sel korral rääkisid meie oma egealased – Laura ja Mart – tumeturismist ja oma külaskäigust Tšernobõli. Esmalt vaatasime filmi sellest, mis tollel saatuslikul õhtul ikkagi juhtus, seejärel nägime pilte ja kuulasime lugusid tuumaplahvatuse tagajärjel tekkinud kummituslinnast. Kuigi Tšernobõlis liiga kaua viibida ei soovitata, on see praeguseks võrdlemisi ohutu ja tegelikult on linna suhtelisse lähedusse oma endistesse elukohtadesse mingi hulk inimesi elama naasnud. Katastroofikoha külastamiseks saab ekskursioonigrupiga liituda igaüks. Pakutakse nii ühepäevaseid kui ka pikemad tuure. Karta pole otseselt midagi, kuid kogemus on kahtlemata meeldejääv.
Läbivalt kogu nädala jooksul said kooliõpilased osa võtta meie poolt korraldatud veebiviktoriinist. Korraldasime seda esimest korda eelmise aasta geograafianädalal ja üritus osutus üliedukaks, mistõttu soovisime seda kindlasti jätkata ka sel aastal. Lõpuks ei oskagi öelda, et kumb pidi rohkem pead murdma – kas meie küsimusi välja mõeldes või õpilased neile vastates.
Veebiviktoriinil osales sellel aastal koguni rohkem kui 200 õpilast üle terve Eesti ja seda tõsimeeli, sest vastanud ulatusid Kuressaarest Narvani ning Tallinnast Põlvani. Esimesel päeval keskenduti inimgeograafiale. Uurisime, et milliste maakondade piirid haldusreformijärgselt jäid samaks ning millised on pindalalt suurim ja väikseim kohalik omavalitsus. Kuna veebiviktoriini teine päev kattus ka GIS-päevaga, oli loogiline, et sel päeval on fookuses geoinformaatika. Õpilastelt küsiti, miks Eesti pindala just 2015. aastal suurenes. Kolmas päev oli loodusgeograafiline ning seekord mindi Pandivere kõrgustikule ning taheti teada, miks algab just sellelt kõrgustikult väga suur hulk Eesti jõgesid.
Kõigil kolmel päeval õigesti vastanuid oli põhikoolist 13 õpilast/meeskonda ning gümnasistide hulgast 3, seega kuulutati välja tervelt 16 esikohta. Palju õnne võitjatele ja suur aitäh ning kiitus kõikidele osalejatele!
Sellised olid meie tegemised selle aasta geograafianädalal. Need ei anna endiselt head vastust sellele, et mis värvi on kameeleonid või mis teeb geograafiast geograafia. Niisiis, alustuseks kameeleonitest. Nimelt on levinud eksiarvamus, et kameeleonid vahetavad oma värvi kamuflaaži eesmärgil. Tegelikkuses aga väljendavad nad värvivahetusega hoopis emotsioone. Nende naharakkudes on nanokristallid. Kui kameeleon on lõdvestunud, siis on kristallid tihedalt koos, peegeldavad tagasi lühikesi lainepikkuseid ja kameeleon on sinakam. Ärritudes kristallidevaheline distants suureneb, koos sellega ka peegeldatav lainepikkus ning kameeleon muutub punakamaks. Selle ja erinevat värvi nahapigmentide abil saab luua päris toredaid mustreid, mis tihti toimivad ka varjevärvusena.
Kuidas on see seotud geograafiaga? Geograafia uurib nii loodus- kui inimnähtuste ruumilist paiknemist, nendevahelisi mustreid ja seoseid. Infot kaardil kuvades võib kogenud geograaf panna maailma kameeleoni kombel maske vahetama ja muuta globaalsed protsessid – olgu neiks kauba-, info- või inimestevood, tsüklonid või teedevõrgustik – meile lihtsalt mõistetavateks. Selle abil saab öelda maailma kohta üsna palju ja just seda on tulnud paljud meist, teadlikult või mitte, oma eriala valides tegema. Me täname kõiki meie geograafianädala tegevustel osalemise, jälgimise ja kaasa elamise eest!
EGEA-Tartu