13.–15. oktoobrini käisime külas EGEA-Turkul. Päev algas vara, sest kiirustasime juba 6:00 laevale, et sõita Helsingisse ja sealt edasi bussiga Turgu. Kui olime oma kotid võõrustajate juurde viinud, sõitsime ratastega Turu ülikooli sööklasse lõunat sööma. Sealses tudengisööklas sai umbes 3 euro eest maitsva ja toitva lõunasöögi, valikus oli ka taimne ja veganitoit. Leidsime kõigi eestlastega, et sellisel kujul oleks ka meile tudengisööklat vaja. Suundusime edasi Turu ülikooli geograafia osakonda ja nägime seal meile tuttava professor Jauhiaineni kabinetti.
Uhked tudengid Jauhiaineni kabineti ees.
Saime proovida ka Turu rattaringlust ja sõita läbi sügisvärvides linna. Külastasime Turu toomkirikut ja maa-alust kabelit, millest ei olnud teadlikud isegi kohalikud. Kabelisse sai läbi ühe büroohoone, samas majas oli ka kohvik, pood ja korterid. Edasi viis meid tee turuhoonesse, kus jõime soomlaste moodi juba mitmenda tassi kohvi sel päeval ja sõime kooki ning saiakesi.
Turu toomkirik
Peale turuhoone külastust saime oma silmaga näha inimgeograafia fenomeni nimega Turku disease, mis tähendab, et 1960–1970ndatel lammutati vanaaegsed hooned, et ehitada nende asemele modernseid hooneid. Protsessiga kaasnes ka palju korruptsiooni. Enne õhtusööki saime sõita veel parvega, mis sõidab iga paari minuti tagant üle jõe, täites silla kohustusi. Õhtusöögil saime osa Soome tudengiorganisatsioonile omasest traditsioonist, kus eri käikude vahel lauldakse ja öeldakse tooste.
Vaade parvesõidult
Hommikul ootas meid väga armas ühine hommikusöök rootsi lauas, mis oli kaetud Soomele omaste hõrgutistega, lisaks kõigele muule saime ka sooje karjala pirukaid munavõiga. Edasi sõitsime autodega Naantali, mis on väga idülliline puitmajadega linn. Enne suuri tulekahjusid oli ka Turu linnas palju vanaaegseid puitmaju, mis on nüüdseks enamikus hävinenud. Nüüd saab seda puitmajade hõngu nautida Naantalis. Lisaks on seal eraldi saarel Muumimaa, mis tekitas meis palju sooje tundeid, osa meist oli seal lapsena käinud ja nüüd oli seal jalutamine kui tore meenutus lapsepõlvest.
Naantali sadam
Lisaks saime ronida kaljudel ja nautida paljanduvat aluskorda. Soomele omaselt toimus Naantalis sel nädalavahetusel ka hokivõistlus, mida käisime meiegi piilumas, et saada veel rohkem osa Soome kultuurist. Peale poetiiru suundusime edasi järve äärde, kus oli ühissaun. Lisaks soome saunale sai nautida mullivanne ja sauna, mis oli telgis. Vapramad meist käisid pärast sauna ka järves ujumas, kus vesi oli sügisele omaselt külm.
Eestlased ja soomlased enne sauna.
Eestlased ja soomlased peale sauna.
Pühapäev algas jällegi ühise hommikusöögiga ja jalutuskäiguga Turu linnas. Külastasime uut elurajooni, mis oli sajandi alguses veel vangla. Tegemist on suurepärase asukohaga kesklinnas mäe otsas. Nüüd on sellest saanud gentrifikeerunud ala, kus oli lisaks elamutele ka söögikohti, pruulikoda, baar ja Soome disainiga poode. Mäe otsast tulime alla funikulööriga, millega saavad kõik tasuta sõita. Lõpetasime vahetuse ühise lõunasöögiga Turu ülikooli tudengisööklas ja oligi aeg suunduda bussile, et sõita tagasi Helsingisse ja sealt edasi laevaga Tallinna.
18.–20. novembrini olid Turu EGEA liikmed meil Tartus külas. Vahetust alustasime geograafia osakonna tutvustamisega. Maria tegi loodusmuuseumis väga interaktiivse ekskursiooni, saime isegi loomi lähedalt vaadata. Õhtul proovisime Eesti maitseid. Laupäeval käsime oma külalistega Elva ürgoru matkarajal, kus meile avanes lumine talvevõlumaa. Pühapäeval tutvusime Tartu vanalinnaga ja käisime Tartu ülikooli muuseumis, vahetuse lõpetasime Werneri külastusega.