Neljapäeval, 23. märtsil toimus taas EGEA-Tartu reisiklubi. Seekord oli meil külas Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi geograafiaõpetaja Elli Altin, kes on olnud eeskujuks ja õpetajaks paljudele praegustele ja endistele geograafia eriala tudengitele.
Toimus ka midagi teistsugust ja põnevamat võrreldes tavaliste reisiklubidega: esineja ilmestas oma reisimälestusi piltidega, mis kuvati projektoriga diapositiividelt – mõnedele kohalviibijatele oli see suisa esimene taoline kogemus.
Reisimist alustas Elli juba geograafiaõpingute esimesel kursusel. Matkamine ja reisimine oli 70ndatel tudengipõlves väga populaarne. Tuli ette isegi olukord, kui septembri alguses oli 25 tudengist loengus kohal vaid 7 – kõik teised olid matkamas. Ta tõdes, et ühe matkaga võis õppida rohkem kui isegi ühe õppeaastaga. Õppejõudude suhtumine tudengite reisimisse oli siiski erinev.
Oli neid, kes olukorraga leppisid, kuid teised nõudsid loengutes kohal käimist ja pidasid õppimise ajal reisimist vastuvõetamatuks. Nii jäi Ellil neljandal kursusel pärast talvist sessi piiritsooni reisimata, sest õppejõud võttis ära piiritsooni load, kuna ei tahtnud, et tudengid kooliajast matkamas käiksid. Reisikihk oli aga suur, nii otsustasid noored tudengid paberlennukiga vastu kaarti visata ja reisi sihtpunkti hoopis välja loosida. Lennuk maandus keset Baikali järve. Nii sõitsid tudengid lennukiga Irkutskisse ja sealt edasi Barguzini looduskaitsealale.
Tegelikult oleks lennuki peale minemiseks olnud vaja luba, kuid nende käes ei küsitud. Elli sõnul arvati ilmselt, et kuna ükski normaalne inimene sellisel aastaajal looduskaitsealale niikuinii lennata ei taha, peab olema tegemist kohalikega. Sihtpunkti kohale jõudnud, said matkasellid tööd metsavahtidena. Nende ülesanne oli iga tunni aja tagant helistada looduskaitseala keskusesse ja anda aru: kas leidub röövpüüdjaid või salakütte; mitu autot on läbi jää vajunud? Kui tuli aeg metsavahiametist lahkuda, otsustati minna Baikalile ja hääletada naaberkülla. Seal leiti tööd nõudepesijana (milleks tuli lausa eksam sooritada!) ning tehti koostööd ka kohaliku meteoroloogiajaamaga. Rõõmu oli kohalikega kindlasti rohkem kui muresid: üks mees andis suisa ära oma viimased sokid, et lihtsalt midagi kinkida.
Arvukalt on Ellil matkanud ka koos õpilastega 7. klassist kuni gümnaasiumini. Meil õnnestus näha pilte retkest Karakumi kõrbes, teiste matkade kuulamise jaoks jäi aega väheks. Ööbiti ühiselt telgis, kuhu mahtus vabalt 10 inimest. Telgil oli olemas vaid keskmine vai, mis hoidis katusealuse püsti, ülejäänud vaiad tuli ise leiutada. Karmides oludes õppisid noored kooliõpilased lisaks muudele teadmistele hindama ka vee tähtsust ja tihti tehti ka vahetuskaupa, et kustutada janu 100ml veega.
Rinda tuli pista ka kõiksugu sekeldustega: reisidel on teda kokku arreteeritud lausa 3 korda. Ühel korral toimus see Kaukaasias Musta mere ääres, kui vales tsoonis viibides peeti nende seltskond kinni. Küsimusele, mida nad seal teevad, vastas Elli naljatades, et plaanivad Türki põgeneda. Korrakaitsjad aga nalja ei mõistnud ning matka jätkamiseks tuli kadalipp läbida, kuid kõik lõppes siiski õnnelikult.
Meil on ääretult hea meel, et Elli jagas meiega oma vahvaid reisimälestusi ja -kogemusi! Kuigi praegune maailm on hoopis teine kui meie külalise nooruspõlves, jagas ta meiega siiski mõnda nõuannet, mida reisimisel silmas pidada:
- Kõige tähtsam on hea reisikaaslane
- Kõige mugavam reisiseltskonna suurus on kaks inimest. Kui inimesi on rohkem, kaob tõenäoliselt keegi ära.
- Naistel on turvalisem reisida koos meestega.
Suured tänud Ellile tulemast ja Märdile, kes vestlust modereeris!