Kolmapäeval, 16. novembril toimus geograafianädala raames reisiklubi eriüritus, kus oli esinejaks endine bioloogia-geograafia teaduskonna üliõpilane Kalju Eit. Oleme tänulikud, et jutustusi 80-90ndate matkakultuurist tulid kuulama nii paljud huvilised! Seekordsest reisiklubist kujunes vägagi haarav vestlusring ning usutavasti ei jätnud see kedagi külmaks.
Kalju puhul oli huvitav see, et alguses ülikooli bioloogia erialale sisse astudes, asus ta hiljem õppima geograafiat ja lõpuks hoopiski majandust, kuid matkapisik on temas säilinud alati.
Alguses saime teada, kui populaarne oli matkamine toonaste tudengite seas ja mida üldse matkamine sel ajal tähendas. Tõsistel ja ekstreemsetel matkadel osalemiseks polnud sugugi eelduseks geograafiks ega geoloogiks olemine, kuna matkaseltskondades oli tudengeid vägagi erinevatelt erialadelt. Kuuldavasti olid mõned kiuslikumad õppejõud ka tudengite matkamisest pisut häiritud ja käisid kevaditi rongijaamas luurel. Matkale minejate näod jäeti meelde ja seetõttu oli mõnest õppeainest läbisaamine paras peavalu.
Läbitud matkadest on Kalju lemmikuteks olnud kõrbematkad Usbekistanis, Türkmenistanis ja teistes Kesk-Aasia vabariikides, kuid läbi on ta matkanud tegelikult suure osa Euraasiast, alates Karpaatide mäestikust, lõpetades Kuriilide saartega. Kõrbematkadel võlus teda eksootiline loodus ning kontrastid ilmastikutingimuste osas. Mõnel hetkel võis kõrbes sattuda liivatormi kätte ja teinekord jääda intensiivse vihmasaju kätte. Siis juhtus ka nii, et telgis teist külge pöörates käis üle peade veelaine. Veel tulid jutuks ka mägedes toimuvad äkilised ilmastikumuutused, laviinioht ja tuuled. Kalju tõdes juba teada-tuntud fakti, et mäed eksimusi ei andesta ja ka kõige kogenumad matkajad ei tohiks iial kaotada austust mägede vastu.
Lisaks eksootilistele matkadele on Kalju kogenud värvikaid matkaelamusi ka Eestimaal. Paljunäinud matkajuhi arvates toimus tema kõige eluohtlikum matkakogemus hoopiski Hiiumaal, kui kohalikud külamehed soovisid leida omale kakluskaaslasi – ei jäänud muud üle, kui ohtlikust piirkonnast evakueeruda.
Matkamine oli tollal hoopis midagi muud kui tänapäeval. Alustades varustusest, mille hankimiseks olid piiratud võimalused. Enamik varustusest meisterdati ise käepärastest vahenditest. Poes oli saadaval vaid kahte varianti matkasaapaid ja matkakotte, millest soodsam maksis 24 rubla ja kallim 48 rubla. Varustuse ettevalmistamisel ja täiendamisel lähtuti suuresti oma kogemustest ja läheneti loominguliselt. Näiteks kõige paremad magamiskotid valmisid pardisulgedest ja need tehti Narva mnt 27 ühiselamus need ise valmis. Magamiskotte testiti ühiselamu ees lumehanges ööd veetes, nii võis kindel olla nende kvaliteedis.
Matkade põhieesmärk oli koguda elamusi ja mälestusi. Kalju rõhutas ka seda, et elu tuleb elada täiega ning ei tasu lootma jääda teistele, vaid tuleb ise olla eestvedajaks.
Loodame, et nii mõneski inimeses kuulajate seas süttis matkakirg ja saadi häid ideid ja indu, et ka ise mõndagi ette võtta! Kalju igatahes lubas alati nõu ja jõuga aidata!
Täname toreda õhtu eest Märti, kes modereeris vestlust ja Kaljut, kes oma kogemusi jagas!