Reisiklubi – Lõuna-Ameerika

Selle õppeaasta teine reisiklubi toimus märtsi keskpaigas, 13. märtsil 2019. Reisiklubi näol on tegemist EGEA-Tartu traditsioonilise üritusega, kus erinevad, kuid enamasti kuidagi geograafia erialaga seotud inimesed räägivad oma huvitavatest reisikogemustest. Sellel korral oli oma seiklustest rääkima tulnud Erik Linde – Tartu Ülikooli geoinformaatika tudeng, kes veetis 9 kuud Lõuna-Ameerikas. Erik rääkis nii Lõuna-Ameerikast kui ka Austraaliast, ning avas need sihtkohad kuulajatele just läbi oma kogemuste ja seikluste jagamise. Kindlasti oli tegemist kasuliku kuulamisega kõigile neile, kes ise on mõelnud või unistanud kaugetesse ja eksootilistesse riikidesse reisimisest. Erik jagas oma kogemusi mängleva kergusega, ning kogunenud suur saalitäis publikut elas hoolega kaasa. Tihti läbisid publikut kerged naerupahvakad. Esitlust kaunistas hulgaliselt reisipilte, mis oleme valikuliselt ka sellele postitusele lisanud.

Õhtu alustamiseks räägiti põgusalt Austraaliast. Nagu paljud eestlased, sai ka Eriku reis Austraaliasse ette võetud selleks, et saada Eestist vaheldust ja teenida raha. Näpunäidetena tõi ta esile, et esimese asjana tuleks Austraaliasse minnes soetada endale auto, sest vahemaad on pikad, ning sõitmist tuleb palju. Selliste teadmiste taustale rääkis ta põnevaid olukordi ja oma kogemustest, kuidas temal autoga liiklemine kulges. Lisaks jutustas ta oma töökogemustest ning elamustingimustest.

Eriku Lõuna-Ameerika seiklused algasid Tšiilist, kus liiklemiseks kasutasid Linde ja tema reisikaaslane pöidlaküüti. Raskusi valmistas noortele vähene hispaania keele oskus, sest Lõuna-Ameerikas inglise keelt kõneldakse väga vähe. Erik rääkis neid hääletamisel tabanud muredest ja ohtudest. “Kartsime, et meil saab vesi otsa enne, kui auto peale saame.” Häälega liikumise negatiivseid külgi toodi välja veel mitmeid. Ühe näitena sõitsid noored pikka vahemaa rekkajuhi seltsis, kes ise õlut jõi. Edasi viis matkaliste teekond Argentiinasse, kus rännati edasi bussidega. Kuid ka see transpordiviis ei olnud mugav ning peagi soetati endale mootorratas.

Argentiinast liiguti edasi Paraguaysse, sealt Brasiiliasse ning edasi juba Boliiviasse. Boliiviasse satuti hingede ööl, kui kogu linn oli jäänud tühjaks ning kolinud surnuaeda, et veeta aega oma kadunud lähedastega. Reisiteekond viis Linde edasi Peruusse, sealt Ecuadori, ning pikk reis lõppes Kolumbias.

Oma teekonna puhul tõi Linde välja, et tark on teha pidevale liikumisele pause, ning peatuda vahelduseks mõnes asulas paariks nädalaks. Raskusi osutas kõrgmäestikes liiklemine, kus oli raske hõredama õhuga harjuda ning ka tsikkel keeldus töötamast. Osa saadi mitmest kultuurisündmustest, festivalidest, mägikülade traditsioonidest ning ka hulganiselt toiduelamusi.

Ettekande lõppedes oli kuulajatel palju küsimusi, millele Linde vastuseid jagas. Kui noormehelt uuriti, et kuhu järgmiseks oma suuna seab, siis andis ta mõista, et Aafrikasse.

$\\\\\\\"\\\\\\\"$