Bekkeri auditooriumis voolas verd

18.12.2015 saab kirjutada ajalukku päevana, mil noorgeograafid võtsid nõuks korraldada üle teaduskonnalise aktsiooni: „LOTEkas on elupäästja!“

Ürituse planeerimine sai alguse novembris. Esialgselt oli plaanis üritus teha geograafia osakonna sisene, ent kui TÜ Verekeskus juba kohale kutsuda, siis miks mitte kuulutada heategevuspäev välja suuremalt.

Kõigest kahe tunni jooksul käis verd loovutada tahtjaid läbi ca. 30 tükki, kellest 18 said reaalselt võimaluse doonorluseks.

Korraldatud üritusel oli kaks suuremat eesmärki:
1. Anda inimestele võimalus heateoks, mis ei nõua palju aega ja pingutust
2. Ärgitada geograafia tudengeid omaalgatustele

Kui esimene punkt on juba oma olemuselt väga oluline, siis ka teine eesmärk ei jää esimesele alla. „Sellel eesmärgil sai ka ju EGEA sügisel re-struktureeritud, et geograafia tudengitesse süstida julgust ja ettevõtlikust  omaalgatusteks. Sest parim koht, kus katsetada, õnnestuda, kogemusi omandada on ju tudengiorganisatsioonis,“ tõdeb juhatuse liige.

Seejuures oli “LOTEkas on elupäästia!“ aktsiooni taga lisaks algatajale ka kaksikud, Merilin ja Marilin Soe: “Kuulsime, et Kristin vajab abikäsi ning mõtlesime, et see on väga lahe idee ning aitame nii kuidas saame!”. Ka Kristin jagab kaksikute kohta ainult kiidusõnu tõdedes, et sai tüdrukuid usaldada ja ei pidanud kordagi muretsema, kas asjad saavad tehtud või kui hästi – näiteks olid ürituse plakatid ja tilgad meisterdatud just õdede poolt. Ka ürituse päeval oli kaksikutel suur roll mängida, alates Verekeskuse vastu võtmisest, lõpetades inimeste juhendamisega ankeetide täitmisel.

Iga suurema ettevõtmisega kaasnevad ka hirmud. Nõnda räägib ka korraldusmeeskond, et kõige rohkem tekitas kõhedust võimalik huvi puudumine ürituse vastu. Õnnestumise usku hakkab sageli õõnestama ka teiste arvamus, küll on tegemist liiga kitsa ajavahemikuga, siis on nädalapäev vale, siis ei sobi teistemeelest detsembri lõpp ja lõpetuseks võibolla ei tahagi keegi verd anda. „Sellest kõigest tuleb üle olla. Võtad teiste arvamuse kuulda, kaalutled ja teed ise otsuse. Alati leidub ka neid, kes toetavad ja ütlevad, et tee ära. Sest tõde on see, et sa kaotad 100% nendest võimalustest, mida sa vastu ei võtnud ehk antud juhul kogemuse ja võimaluse õnnestuda,“ meenutab Kristin korraldamise võlusid ja valusid.

Tagant järgi öeldes oli hirm alusetu ning kui kahe tunni jooksul saadakse kokku pea 30 inimest, siis võib järeldada, et küllap on ikkagi lootust õnnestuda ka väga pühade eelsel ajal. “Päeva alguses oli küll tunne, et mis nüüd saama hakkab, aga päev ise sujus ilma tõrgeteta,“ meenutavad kaksikud veel lisaks, “ürituse korraldas Kristin ning meie viisime selle läbi. Midagi keerulist ei olnud. Kuna ise verd ei loovutanud, siis see oligi meie jõuluheategu.”

Paistab, et ka verekeskus jäi tudengite poolse korraldamisega rahule ning andsid lootust, et järgmisel aastal saame nad endale külla kutsuda juba kolmeks tunniks (loe: läbisime doononoripäeva korraldamise „proovitunnid“ edukalt ja suutsime tõestada, et ka tudengid suudavad edukalt asju korraldada).

„Hetkel on küll tunne, et ka järgmine aasta võib taolise aktsiooni ette võtta. Tõenäoliselt ei saa me siis üritust sama nimega nimetada… küll me midagi välja mõtleme!“ lausuvad ürituse korraldajad.

Mis siis muud, kui järgmise aastani!

Tänunurk:

Tahame tänada Laura Altinit, kes jagas õigel ajal julgustavaid sõnu.
Ka Merily Laksonit, kes aitas kiirel ajal listikirjad kohale toimetada.
Tahame tänada Heli Raagmat, kes järjepidevalt, rahu säilitades, vastas meie küsimustele ja soovidele.
Täname Geograafia osakonda, kes aktsiooni poolehoidvalt suhtus.

Ja otseloomulikult väärib suurt tänu ja aplausi Tartu Ülikooli Verekeskus, kes vastas geograafide külla kutsele „ja“-tavalt.  Et teil doonoreid jaguks!